LOOMING


Minu loominguline maailm sai alguse ammu enne seda, kui ma ise sellest aru sain. Lapsepõlves veetsin rohkesti aega vanaemade juures – nägin neid tihti kas tikkimas või kudumas. Nende käed liikusid rahulikult ja kindlalt, nagu teaksid nad täpselt, mida teevad. Tookord ei näinud ma selles midagi erilist. Täna tean, et nendel hetkedel pandi alus minu loominguliseks täiskasvanuks kasvamisele.
Mäletan eriti oma vanaema tikandeid. Tema nõelapisted olid kindlad ja rahulikud – tundus, et iga oma nõelapistega salvestas ta oma töösse salajased tarkused ja armastuse. Tikkimine oli tema viis kõneleda oma elust ja sisemisest maailmast. Väljendada end keeles, mida saab kasutada siis, kui sõnu napib.

TuuleDisaini loomingu loomine.

“Käsitöö ei ole minu jaoks lihtsalt oskus. See on maailmavaade: olla kohal ja lasta esemel sündida omal ajal ja oma loos.”

Tuule
Käsitsi joonistatud muster paberil — Eesti pärandmustritest inspireeritud tikand

ELU MUSTRID


Olen alati olnud lummatud mustrite salakeelest – nende rütmilisusest ja kordusest. Olgu need mustrid meie oma eludes, looduses või esivanemate käsitöödes. Nahast õlakottidele olen oma loodud mustreid tikkinud juba varasemalt, kuid mustrite salakeele teraapiline võlu jõudis mulle kohale hetkel, kui katkes väga oodatud rasedus ja maailmast kadusid värvid.

Kuigi valu, mis sellel hetkel hinge mattis, oli suur, otsis mu meel sellele leevendust. Ühel päeval kogusin kodus kokku kõik käsitööraamatud, tegin suure kruusi teed ja istusin diivanile. Neid raamatuid lehitsedes mõistsin: nii nagu minu vanaema tikkis mustritesse oma lugusid siis, kui sõnu nappis – saan ka mina seda teha. Otsisin välja kaustiku, värvilised pliiatsid ja hakkasin oma mustreid joonistama.Läbi selle teraapilise loomeprotsessi jõudsin olulise taipamiseni: valu ei pea peitma paksu värvikihi alla. See võib alati eluvärvide all õrnalt kumada – täpselt nagu hariliku pliiatsi visand jääb nähtavale ka värvilise pliiatsi joone all. Valu on üks osa minu elu mustrist, minu loost ja minust. Aga see valu ei ole mina. See loomeprotsess andis mulle kinnituse, mida ma polnud varem nii selgelt tundnud: just nahale tikkimine on see, mis annab võimaluse jutustada lugusid – sest nahk hoiab mustrit, nahk hoiab lugu ja nii saab igast minu loodud õlakotist midagi enamat kui ese. See on käegakatsutav lugu, mis on saanud kindla ja kauni kuju. Lugu, mida saad kanda.

“Muster mustri haaval saabusid minu ellu tagasi värvid, naer ja usk paremasse homsesse.”

Tuule

TEEKOND NAHATÖÖNI


Teekond nahast käekottide juurde sai alguse parkimisest. Enne kui sain hakata lugusid nahale tikkima, pidin õppima mõistma materjali ennast – kust see tuleb, kuidas seda töödelda ja milline on naha tegelik väärtus.
Minu jaoks on loomanahk üks väärtuslikumaid materjale, mida ei tohiks kergekäeliselt ära visata. Naha väärtus ei seisne minu jaoks mitte rahanumbrites, vaid selles, et kord kattis see looma keha – ja seepärast väärib iga nahatükk austust ning võimalikult mitmekülgset kasutust. Et olla ise teadlikum ja austada loomi, olen ära õppinud traditsioonilisel viisil loomanahkade parkimise ning täiendan end pidevalt nahkkäsitöö erialal.

Loomanaha parkimisest jõudsin kalanaha parkimiseni – ja see oli armastus esimesest hetkest. Kalanahk on minu lemmik materjal, mille parkimisest ei saa mul kunagi küll. Selle muster ja tekstuur on lihtsalt imeline – iga kala, iga soomus, iga naha toon on ainulaadne. Kalanahk mida ma oma töödes kasutan, on toidutööstuse kõrvalsaadus, mis muidu läheks kaduma, ja just selles peitub selle erilisus: midagi, mis oli mõeldud ära viskamiseks, saab uue elu ja uue loo. Oma kalanahad pargin ma ise erinevate taimedega, traditsioonilisel viisil – aeglaselt ja kohal olles, täpselt nagu kõike muud, mida ma teen

Kalanaha käsitsi puhastamine, TuuleDisain

“Parkimisest tikkimiseni, nahast looni – see on minu teekond.”

Tuule
Tuulesulg OÜ logo — sulg ja elupuu sümbol

TUULE SÜND

Nimi Tuule ei olnud algselt logo, see oli lihtsalt minu hüüdnimi. Aja jooksul hakkasin seda maalide alla allkirjaks panema. Kui nahatöö hakkas rohkem huvi pakkuma ja tellimusi tuli järjest rohkem, tundsin, et nüüd võiks sellel nimel olla ka nägu. Kuidagi loomulikult sai sellest nimest ka minu logo.

Logo idee tuli ajast, mil ma palju matkasin. Pikkadel jalutuskäikudel jäi mulle ikka ja jälle tee peale sulg. Võtsin need kaasa ja lõpuks oli sulgi igas kohas. Tundus, nagu oleks loodus juba teadnud, milline on minu tulevane logo. Huvitaval kombel on ka üks minu tätoveeringutest just sulg.

Sule motiiv on minu jaoks loovuse algus. Sellega on ju aastasadu kirjutatud ja joonistatud. No ja vahel piisab ainult ühest sulest, et endale tiivad saada ja lasta tuulel end kanda.

Alles mõned aastad tagasi märkasin logos midagi uut. Pilt, mis oli mõeldud sulena, näitas end korraga ka elupuuna. Sulekiud on just kui oksad, mis sirutuvad tuleviku poole, ja sule roots tüvi, mis toob juurte kaudu minevikust tarkust ja jõudu.

Scroll to Top