ELU MUSTRID

Olen alati olnud lummatud mustrite salakeelest – nende rütmilisusest ja kordusest. Olgu need mustrid meie oma eludes, looduses või esivanemate käsitöödes. Nahast õlakottidele olen oma loodud mustreid tikkinud juba varasemalt, kuid mustrite salakeele teraapiline võlu jõudis mulle kohale hetkel, kui katkes väga oodatud rasedus ja maailmast kadusid värvid.
Kuigi valu, mis sellel hetkel hinge mattis, oli suur, otsis mu meel sellele leevendust. Ühel päeval kogusin kodus kokku kõik käsitööraamatud, tegin suure kruusi teed ja istusin diivanile. Neid raamatuid lehitsedes mõistsin: nii nagu minu vanaema tikkis mustritesse oma lugusid siis, kui sõnu nappis – saan ka mina seda teha. Otsisin välja kaustiku, värvilised pliiatsid ja hakkasin oma mustreid joonistama.Läbi selle teraapilise loomeprotsessi jõudsin olulise taipamiseni: valu ei pea peitma paksu värvikihi alla. See võib alati eluvärvide all õrnalt kumada – täpselt nagu hariliku pliiatsi visand jääb nähtavale ka värvilise pliiatsi joone all. Valu on üks osa minu elu mustrist, minu loost ja minust. Aga see valu ei ole mina.
See loomeprotsess andis mulle kinnituse, mida ma polnud varem nii selgelt tundnud: just nahale tikkimine on see, mis annab võimaluse jutustada lugusid – sest nahk hoiab mustrit, nahk hoiab lugu ja nii saab igast minu loodud õlakotist midagi enamat kui ese. See on käegakatsutav lugu, mis on saanud kindla ja kauni kuju. Lugu, mida saad kanda.